Joom!Fish config error: Default language is inactive!
 
Please check configuration, try to use first active language

Herman Kelomees

Herman Kelomees

Tervitussõnavõtt Mudel Euroopa Parlament 5. sessiooni avamisel 31.01.2009 kell 9.40 21. Kooli aulas.

On üsna huvitav, et hästi pannakse tähele, kui inimestel puudub mingisugune privileeg või hüve, mida nad ootavad näiteks riigivõimult või meie, noorte puhul, vanematelt või koolilt. Ent samas on minu jaoks veel huvitavam see, kui vähe märgatakse neid õigusi ja hüvesid, mis on meile seadusega antud ning mida me ei kasuta. Meil on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Meil on õigus levitada ideid ja arvamusi ning õigus vabale eneseteostusele. Siinkohal peaksime mõtlema, et kas need on kirjutatud Eesti põhiseadusse lihtsalt selleks, et me saaksime öelda, et oleme vaba ja demokraatlik riik (lihtsalt seetõttu, et rahval on sellised õigused). Või on need võimalused, mis on ette nähtud kasutamiseks. Retooriline küsimus tegelikult.

Siin tekkib aga kahtlus. Hea küll, meil on need õigused, aga me ei oska nendega midagi peale hakata. Me ei ole ühegi organisatsiooni ega erakonna liikmed, me täpselt nagu ei teagi, mis ühiskonnale kõige parem oleks. Me saame aru probleemidest ning sellest, et neil on mitu tahku, aga me ei usu, et nende lahendamise peale peaksin mõtlema meie. Ühegi poliitilise ideoloogiaga me üks ühele ei samastu, mingit tugevat arvamustebaasi meil ei ole, samati jääb vajaka spetsiifilistest teadmistest, mille omamine ühiskonnaelu valupunktide lahendamisel kindlasti kohustuslik peaks olema. Me oleme lihtsalt kooliõpilased ja ei peagi oskama ega tahtma maailma muuta.

Oskamine oskamiseks, nooruses pole see kõige tähtsam. Tahtmise ja ennast ümbritseva tunnetamise ning sellest hoolimisega on aga teine lugu. Mis minu arvates aitab olukordades, kus meil nagu ka enamusel noortel ei ole välja kujunenud mingeid väga konkreetseid arvamusi või uskumisi, on naasmine rohujuure tasandile, põhitõdede juurde. Inglise luuletaja John Donne kirjutas: „Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette; iga inimene on tükk Mandrist, osa maismaast.“

Seega see ’mina’ ja ’minu maailm’, mis selle juurde käib, jääb meile elamiseks lihtsalt liiga kitsaks. Me võime tahta ennast ümbritsevat mitte muuta, ent võime kindlad olla, et see ümbritsev tahab meid igal juhul muuta ning seda tihti kellekski, kes me tegelikult olla ei taha. Me tunneme seda näiteks siis, kui me avastame ülikoolis, et õpime midagi, mis meid õppima ei motiveeri; kui me teeme tööd, mis meile eneseteostust ei paku; kui me veedame oma vaba aja inimestega, kellega koos olemine meile tõelist sõprust ei paku; või kui me ütleme mõnikord midagi, millesse me tegelikult väga ei usu; teeme midagi, mille kohta teame, et selline teguviis on vale.

Hea uudis on see, et noored inimesed on alles nende valikute alguses. Nautige seda olukorda. Seejärel unistage natuke, siis mõelge, siis öelge ja lõpuks tegutsege. Nii siin järgnevate päevade jooksul kui ka tulevikus.

Nende sõnadega kuulutan viienda Eesti riikliku Mudel Euroopa Parlamendi sessiooni avatuks. Soovin teile meeleolukat ja meeldejäävat sessiooni!

Herman Kelomees,
5. riikliku Mudel Euroopa Parlamendi president.

kating